V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tulnud Pariisi rahvas pühitseb otsekui pidupäeva. Neil heledatel, selgetel ja soojadel
1
3
1
päevadel on olemas kindel kellaaeg, millal peaks Jumalaema kiriku portaali imetlema. See
on silmapilk, kus juba loojenev päike katedraalile peaaegu näkku vaatab. Ta üha
horisontaal-semaks muutuvad kiired kaovad aegapidi kirikuesiselt platsilt ja tõusevad
mööda püstloodis fassaadi üles, kus nad tuhandeid nikerdusi lasevad varjust esile tulla, kuna
suur keskrosett hõõgub nagu kükloobi silm, mis sepikoja tulesid kajastab.
Oli just säärane tund.
Vastu kõrget, loojangust punetavat katedraali, kirikulise platsi ja Kirikuesise tänava nurgal
asuva rikka gooti maja kivist palkonil, mis maja ukse kohale ehitatud, hullas, naeris ja
naljatas hulk ilusaid tütarlapsi. Loori pikkusest, mis pärleid täis lükitud peakatte ülemisest
tipust alla kandadeni ulatas, tikitud pealissärgi Peenusest, mis nende õlgu kattis ja selleaegse