elu jooksul ei muutu. Arvatakse ka, et lihaskiudude tüübid ei varieeru sõltuvalt soost või vanusest, kuid erinevates lihastes ja erinevatel inimestel lihaskiudude tüübid varieeruvad märkimisväärselt. Väheaktiivsetel meestel, naistel ja lastel on 45% tüüp II ja 55% tüüp I kiudusid. [3] Tippsportlastel täheldatakse teatud mustreid kiudude esinemisel lihastes. Näiteks vastupidavusalade sportlastel on rohkem tüüp I kiudusid. Sprinteritel jällegi suurel hulgal tüüp IIb kiude. Keskmaajooksjatel esineb ligikaudu võrdsel hulgal tüüp IIa ja IIx kiudusid. Sama on sageli ka jõualade, näiteks heitjad ja hüppajad puhul. On pakutud, et erinevat tüüpi harjutused ja treening kutsuvad esile muutusi skeletilihaskiududes.[3]. Veel arvatakse, et kui mõnda aega järjepidevalt teha vastupidavustüüpi treeningut, siis osad tüüp IIb kiud transformeeruvad tüüp IIa kiududeks. Üksmeel selles siiski puudub.
Nende tulemused selles eas olid märksa nõrgemad, sest nad tegelevad keskmaajooksu treeninguga, sportmängude ja teiste kergejõustikualade treeningu kõrval ainult vähesel määral või üldse mitte. Meetodi II kasutajad hakkavad võistlema väga noorelt ning saavutavad oma paremaid aegu suhteliselt noorelt. Tippvormis püsivad ainult mõned aastad. Noorte juures võib hapnikuvõla talumise võimes esineda suuri sünnipäraseid erinevusi. Spordiarstid ja treenerid soovitavad noortel keskmaajooksjatel erialase vastupidavuse treeningusse suhtuda äärmise ettevaatlikusega. 1 Peamiseks põhjuseks, mille tõttu kasutatakse noorte keskmaajooksjate treeningupraktikas varakult erialase vastupidavuse treeningut, on soov jõuda võimalikult kiiresti kõrgete tulemusteni. Sellest võib järeldada, et noorte keskmaajooksjate juures laialdaselt olev meetod II ei ole end küllaldaselt õigustanud
annaabi.ee 
