Tallinn - Minu kodulinna minevik ja olevik.
Tea, ehk ongi see eestlaste ajalooline
mälu, mis sunnib Kapa-Kohila või Järvakandi maha jätma ja kilulinna õnne otsima suunduma.
Ajude äravool maakohtadest võib küll mahajäänuid kurvastada, aga kinni hoida või asumisele
saata kedagi ei saa erinevalt ajalooks saanud Nõukogude ajast, mil värsked koolilõpetajad
sundkorras vajalikesse kohtadesse saadeti.
Kui võrrelda mõnd maakohta või linnakest Tallinnaga on selge, et kaalukauss kaldub pealinna
poole. Paljudes kohtades pole keskkoolegi, rääkimata kõrgkoolidest, pole töökohti, pole
poode, ühistransporti - õieti pole inimesigi. Olles juba pea aasta elanud sünnilinna Tallinna
asemel Pänumaa külakeses, kus lähimad naabrid on poole kilomeetri kaugusel võin lisada, et
hetkel pole meil ka ajalehti või kirju, sest postimees tüdines lõplikult auklikest teedest ja pani
ameti päevapealt maha. Kui tsiteerida Jüri Mõisa, siis piltlikult ,, Ehitusmaterjalide hind on
annaabi.ee 
