Ökosmeiootika eksamiks kordamine
vahendatust pole (nt äike lööb puusse ja tapab seal all puhkava metsseakarja).
Nöth kirjutab, et erinevalt bio- ja zoosemiootikast peaks ökosemiootika
keskenduma signifikatsiooni protsessile (kui märgiprotsessidele ilma saatja
osaluseta, vastandatuna kommunikatsioonile), st tegelema semiootiliste suhete
uurimisega organismi ja tema elutu keskkonna vahel. Tema järgi tegeleks
Zoosemiootika kommunikatsiooni ja biosemiootika teoreetilise bioloogiaga.
Keskkonnasemioosi kontekstis on oluline Ch. S. Peirce'i arusaam sellest, kuidas
(dünaamiline) objekt initsieerib või motiveerib semioosi.
Semioositüüpide jaotus
James J. Gibsoni ,,võimaldused" affordancies kirjeldab, kuidas keskkonna
omadused teevad võimalikuks teatavad tegevused ja tähenduste omistamise,
näiteks maapind võimaldab organismile tuge, pinnavormid nagu nõlvad ja
astangud juhivad liikumist, õõnsus maapinnas või puutüves omandab tähenduse
peidupaigana jne