EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
harva, viib eesti autori tüüpiliselt tagasi tema kodupaiga probleemide ja
isiklike kogemuste valda.
Keskkonnaalase teadlikkuse tõusu võib eesti looduskirjanduses tähel-
dada 1970. aastaist alates. Selle kandepind ühiskonnas oli kindlasti
laiem: samal ajal hakati koostama "Eesti punast raamatut", kõnelema
ökoloogilisest kasvatusest jm. Kuuekümnendate aastate lõpul tõlgiti
eesti keelde Rachel Carsoni teos "Hääletu kevad" (1968), mis andis tõuke
ka siinsele keskkonnakirjandusele. Iseäranis selgesti avaldub Carsoni
teose mõju looduskirjanik Osvald Toominga kirjutistes. Kogumikus
"Puude taga on mets" (Tooming 1975) vahelduvad lühijutud metsamees-
test ja metsaelanikest mõtisklustega inimese ja looduse suhete üle. Autor
küsib, mil määral on inimesel õigust loodust ümber kujundada; mis saab
loodusest, kui järjepanu soodustada teatud loomaliikide arengut teiste
arvel, maalib visiooni biosfääri ähvardavatest ohtudest, uskudes samas
annaabi.ee 
