Heiti Talvik "Legendaarne"
,,Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,/
see säästku puid niikauaks kui ta jaksab."(,,Öö").
Pärast kohtupäeva
Pärast ,,Kohtupäeva" avaldas Talvik ainult neli luuletust, hiljem tulid välja ka varem
ilmumata luuletused, mis on pärit Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnast.
Mõni luule näib nüüdseks lausa prohvetlikuna, kuna Talvikul oli väga selge pilk ja
mõistus.
Luuletused on seotud loodusega ning tunduvad väga keskajalikud. Inimese tunded
ja tegevused on kantud üle loomade, taimede ja ehitiste sisse. ,,Varsti, varsti enam
keegi/ õrna roosipuud ei hari./ Üle lossi, üle seegi/ langeb surma tuhkjas
vari."(,,Loojak"). Talvik tajus võimalikku traagilist käiku. Inimeselt nõuti oma
saatusega leppimist ja isetut ligimesearmastust: ,,andkem oma viimsest leivast/
vaenlasele viimne pala."(,,Loojak"). Inimene pidi olema abivalmis ja ustav, kõikideks
ootamatusteks valmis