Giuseppe Verdi
meid muust kõrvale ning vähehaaval head ja halba tunda saades me ei märkagi, et elame. Nüüd
oleme elukogenud, oleme elu tunda saanud ning meid ahistab ja rusub kannatus. Mida teha?
Mitte midagi. Elada haigena, piinatuna ja pettununa nii kaua, kuni..." Ja ometi polnud Verdi
loomevitaalsus ikka veel põhjani ammendatud. 1898. a. toimusid Pariisis ja samal aastal ka
Turinos A. Toscanini juhatusel Verdi viimase teose keskaegseile ladinakeelseile tekstidele
kirjutatud "Nelja vaimuliku laulu" ("Quattro pezzi sacri") esiettekanded. Palestrina ja Marcelle
kooristiili ning hilise Verdi uudse ja julge harmoonia süntees lahendab imposantse "Te Deumi"
geniaalsele Reekviemile.
Kõrgele vanusele harukordsest erksusest hoolimata hakkas põdurus viimastel elukuudel ka
selle raudse inimese üle võimust võtma. Ta ei jaksanud enam oma tavalisi jalutuskäike ette võtta
ning teda viidi aeda tugitoolis. 1900. a