Keskaegsed kirikud Tallinnas (0)

Keskaegsed kirikud
Manfred Mletsin
10a
Tallinna Ühisgümnaasium
Tallinn 2010
Kunstikultuuriajaloo ja kultuuriloo õpetuse raames pidin külastama kirikuid ja tegema nende kohta kokkuvõtva töö. Külastasin kolme kirikut: Niguliste kirikut, Oleviste kirikut ja Tallinna Toomkirikut. Neid kolme kirikut ühendab, see et nad langevad gooti stiili ajajärkku. Oleviste ja Tallinna Toomkirik langevad kõrggooti stiili aega ning Niguliste kirik hilisgooti ajajärku.
Tallinna Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkirik on arvatavalt rajatud 1219 aastal puukirikuna. Kivikirik ehitati aastail 1229-1233 mille rajasid dominikaani mungad. Nende rajatud kivikirik oli arvatavasti ühelööviline basiilika tüüpi ning valmis 1240ndatel aastatel. Ta on ülesehituselt sarnane Oleviste kirikuga. Kui siseneda kirikusse jäävad automaatselt silma kiriku piilaritel ja seintel paiknevad epitaafid.
Kiriku sisutusest tuleks mainida 13-18. sajandist pärinevaid arvukaid hauaplaate, 17. sajandist pärinevaid raidkivist sarkofaage. Valgustitest on renessansipärase kujundusega pikihoone kaks pronksist seinlühtrit, kantslilühter ning samuti põhjalöövi idapoolne kroonlühter.
Liturgiliseks ja kunstiliseks dominandiks kirikuhoones on altar. Toomkiriku altari nikerdustega kaunistatud retaabilt võib pidada peakirikule väärilisena Eesti kirikute baroksest altariseintest uhkeimaks. Kunstiteos valmis Christian Ackermanni töökojas Rootsi kuningliku arhitekti Nicodemus Tessin juniori visandi järgi. Altar oli kingiks Rootsi kuningakojalt.
Ka kantsel on kingitus kirikule Rootsi kuningakojalt ja valmistatud Cristian Ackermanni töökojas 1686 aastal. Kõnetool paiknes algselt kesklöövi lõunaküljel ja paigutati praegusesse asupaika ümber 1720 aasta paiku, misajast pärineb Johann Valentin Rabelt ka inglifiguuridega kõlaräästas. Maallid rinnatisel kujutavad apostleid Johannesest, Matteust, Andreast, Bartolomeust, Mattiast jt., apostlid Peetrus ja Paulus seisvad nikerdkujudena uksepealsel.
Skulptuurid Kristus ristil, Neitsi Maarja, apostel Johannes nikerdas Christian Ackermanni kaastööline Hinrik Martens, kuldas ja värvis Lorenz Buchau.
Toomkiriku silmapaistvamad hauamonumendid esindavad erinevate ajastute raidkivikunsti stiilisuundi. Kooriruumi lõunaküljel on kaunis renessansteos – Rootsi väepealik Pontus De La Gardié ja tema abikaasa. Algselt rikkalikult kullatud sarkofaag koos juurdekuuluva epitaafiga.
Barokiajastut esindab tagasihoidlikum meistritöö – Johan Hastferi portree-epitaaf 1676 aastast Rootsi kujur Nicolaes Millichi loomingust.
Imekombel elasid nimetatud raidkiviteosed üle kirikut XVII sajandil laastanud tulekahju.
Tallinna Niguliste kirik on hilisgooti sakraalarhitektuuri stiilis kirik. Kirik rajati algselt 1230 aastal. See on pühendatud Püha Nikolausele. 13. sajandi lõpul lisati kirikule kolmelööviline nelja võlvikuga pikihoone. See oli praeguse pikihoone suurune pseudobasiilika, kuid selle võlvikute laius erines praegusest. Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid.
14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel, põhjaküljele aga Püha Barbara kabel torni äärde, Püha Jüri kabel peaportaali ette ning Väike kabel, mis on põhjalööviga ühendatult säilinud tänini. Kirik ehitati põhjalikult ümber 1405–1420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on paljunurkse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb 9 võlvikust. Koori lõunaküljele ehitati praeguseni säilinud käärkamber. Väheste muudatusetega on pikihoone ja koor säilinud tänini.
Niguliste oli ainus kirik Tallinna all-linnas, mille sisustus jäi puutumata 1523. aastal luterliku reformatsiooniga kaasnenud pildirüüstest. Koguduse kaval eestseisja lasi kiriku lukud sulatina täis valada ning märatsev rahvas ei pääsenud sisse.
Kirik sattus ka 1944 aasta Märtsipommitamise ohvriks. Selle tagajärjel hävis kirikus palju, näiteks kantsel, pingid ja orel. Tornikiiver peale maha põlemist taastati barokses stiilis. Suudeti päästa ka tähtsamaid kunstiteoseid ning need kõik on leidnud oma koha 1984. aastal avatud reustaureeritud muuseum-kontserdisaalis.
Kirikusse sisse astudes on näha 1651. Aastal valmistatud tammepuidust aknaruudustik, mida kaunistavad neljal aknal väikesed lapsed ja neljal täiskasvanud naised.
Nigulise kiriku silmapaistvam hauaplaat on Alexander von Esseni hauaplaat 1653. aastast. Ka Niguliste kirikus on vapp-epitaafid. Näiteks Johann Holingi valmistatud epitaaf, millel kujutatakse ristilöödud jeesust.
K. Wenigi altarimaal „Kristus Ristil” on harukorde nähtus, millel on massiivsed mõõtmed ja sügav teemastik. Kujutatud on ristil Jeesus Kristust, tema ümber leinamas kolm nukrat naist.
Kirikus on erinevate pühakute miniatuursed skulptuurid. Puidust Püha Anna altar 1460. aastatest kujutab Püha Annat, kelle süles istub laps. Skulptuuri autoriks on Clawes van der Sittow. Püha Hõimkonna altar, loodud tundmatu Brüsseli meistri poolt 1490. aastatel, kujutatud on suurt hulka mehi-naisi koos 3 Kolgata mäel ristilööduga.
Kiriku peaaltari autoriks on Hermen Rode. Altar kujutab peamiselt ilmalikku elu. Altar on jagatud ruutudeks, teemaks on inimesed ja nende suhted. Maarja altar, tuntud ka kui Mustpeade altar on 1495. aastatest 4 lahtikäiva osaga mitmeosaline teos.
Bernt Notke „Surmatants”. 15. sajandi lõpul loodud teosest on säilinud vaid algusosa. Massiivse, originaalis 30 meetrit laiast teosest on alles 7,5m, kus on 13 figuuri. Maalitud lõuendile. Kuna maali pole mainitud kiriku aastaraamatutes, pidi tellijaks olema mõni jõukas kaupmees või gild.
„Surmatants” loodi perioodil, mil Euroopas oli tapatalgutega lõpetanud Must Surm. Ajendatuna sellest keerulisest perioodist, lõid kunstikud maiseid väärtusi silmas pidamata teoseid – surm tuleb kunagi kõigi jaoks, ole sa kas paavst või talupoeg. Tema ees on kõik võrdsed.
Tallinna Oleviste kirik on 1230. aastal rajatud basiilika tüüpi kirik. Kirik sai oma nime Norra kuning Püha Olavi järgi. Seintel on kenotaafid, peamiselt 18-19. saj surnud isikutele. Altarile ligipääs on piiratud, kuid seal on näha tumedamates pruunikates toonides altarimaal, mille keskmes on Jeesus Kristus. Kuigi altari ligipääs on piiratud sain hea juhuse tõttu pääseda altari ette ning taha. Alatari tagapool asub laes Püha Olavi reljeefiga kiviplaat, kus ta istub mao otsas. Tagasosas asub ka veel altari kapp mis ulatub õue välja. Altari kavandajaks oli Ludwig von Maydell. Altaripildi „Kristus ristil“ maalis Tallinna kunstnik Willhelm Georg Alexander von Kügelgen aastal 1833.
Kantsel on õlipuuokstest kirjutatud jalaga ning kroonikujulise kõlaräästaga kantsli korpusekülgedel on kõrgreljeefsed evangelistide sümbolid: ingel, lõvi, härg ja kotkas. Need raius dolomiiti Johann Gottfried Exner.
Orel on sttiilse ja imposantse prospektiga. See valmistati 1842. aastal kuulsas Eberhard Friedrich Walckeri oreliehitus firmas Saksamaal.
Kirikus olevad lühtrid on tähelepanuväärsed – kesklöövis paiknenud on mitmetasandilised ja suurejoonelisemad, külglöövides tagasihoidlikumad. Ühe lühtri küljes on lõvipeaga sarnanev kuju.
Akendel on kaasaegsed vitraažid. Ühel sisemisel aknal on krutsifiks, mis on nähtav ainult juhul kui päike selle akna peale paistab. Krutsifiks seejärel ilmub seinale.
Epitaaf on surnu mälestustahvel kiriku seinal.
Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas aknaid ei ole. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi.
Basiilika on pikliku põhiplaaniga samba- või piilariridadega löövideks jaotuv hoone, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja niipalju kõrgem, et saab valgust külglöövide katustest kõrgemal asuvaist aknaist, mis moodustavad akenderea - valgmiku.
Altar on ohvrilaud või ohverdamiskoht – pind, millele asetatakse ohvriannid, mida ohverdatakse ühele või mitmele jumalusele.
Kantsel on kirikuisa (preestri) jutlustamiseks mõeldud kõrgem platvorm.
Kenotaaf on hauamärk inimesele, kes on maetud mujale või kelle säilmed on kadunud. Võlvitüübid on kõige paremini eristatavad hilisgootika perioodil ja need on:

Silindervõlv

Ristvõlv
Veel esinevad:

• Tähtvõlv
  
• Lehvikvõlv
  
• Võrkvõlv
  
• Kärgvõlv
  

Tornikiivrid on kiriku nö ülemised osad ehk tipud. Kate, mis kaitseb torni sisemust. Nö katus.
Tornikiiver on ühes tükis kiriku torni kattev osa, väga tihti on meie keskaegsetel gooti stiilis kirikutel teist stiili tornikiivrid, kuna need on välgutabamuse või mõne muu õnnetuse tagajärjel maha põlenud ja asendatud.
Päiskivi on hoone võlve ülal hoidva kivi, millega seotakse nn. võlviroided ja mis peab olema üheltpoolt nii raske, et ta võlvi piisava surve all koos hoiab, aga samal ajal ka nii kerge, et ta võlve katki ei rõhu.
Sammas on ümmargune tugipost mis kannab katusekonstruktsiooni, samal ajal kui piilar on kandiline sama eesmärgiga kandepost.
Retaabel on altarisein e altarilaua kohal või peal olev kaunistustega ehissein.