Rahvuslik toidukultuur
Ehkki Rooma ajal kasvatati
rukist Reini ja Doonau ääres ning Briti saartel, ei pidanud Plinius Vanem sellest suuremat.
"Loodusloos" kirjutas ta, et rukis "on väga vilets toit, mis kõlbab üksnes nälja vältimiseks" ja
et rukkisse segatakse speltajahu, "varjamaks kibedat maitset, ning isegi siis on see kõhule
äärmiselt ebameeldiv".
Eestis kasvatati rukist küll juba I aastatuhande alguses, kuid kultuurteraviljana levis ta
laiemalt 11. sajandil, kui teda hakati vaheldama odra ja kesaga kolmeväljasüsteemis.
Tähtsaimal kohal oli rukis Eestis 15.16. sajandil. Euroopas
ainulaadsetes rehielamutes kuivatatud rukis säilis hästi ja sellest sai tähtis ekspordiartikkel.
Alates 17. sajandist aeti Eesti rukkist mõisates viina Vene turu jaoks kuni riikliku
viinamonopoli kehtestamiseni 19.20. sajandi vahetusel. 19. sajandil, kui Eestisse jõudsid
uued põllukultuurid (ristik ja kartul) ning mitmeväljasüsteem, kahanes rukki osakaal 50
protsendilt 30 protsendile.
annaabi.ee 
