Mina käisin Metsatöllu kontserdil, mis toimus 23.veebruaril, 2017 aastal, Eesti Rahva Muuseumis, kell 19:00. Metsatöll pidas oma 18.ndat sünnipäeva just seal. Külastasin kontserti koos ühe oma sõbraga. Sõna „Metsatöll“ on iidne eesti murdesõna, mis tähendab hunti.
Selle bändi pealaulja ja kittarist Markus Teeäär sõnas nii: „Alustasime Metsatölluga Pääskula keldris 1999. aastal veebruarikuus. Sellest ajast oleme tahtnud igal aastal oma sünnipäeva kuidagi omanäoliselt pidada. 18 aastat hiljem viime muuseumisse oma kogumiku “Vana jutuvestja laulud”. Muuseumisse viiakse ju tavaliselt väga vanad asjad. Viimane aeg, viimane aeg.”
Bändi kuuluvad ka veel kolm teist liiget, kelleks on praegu Lauri Õunapuu( mängib erinevaid eestimaiseid folk pille, millest ühed on näiteks torupill, viled ja kandled), Raivo Piirsalu ( mängib bass kitarre ja muid huvitavaid pille) ja Tõnis Noevere (trummarist). Kõik nad ka lisaks pillidele laulavad.
Koosseis on aastatega muutunud. Muutused toimusid aastatel 2001, 2004 ja 2017. Endised liikmed olid Silver Rattasepp, Andrus Tins ja Marko Atso.
Metsatöll ei ole ainult esinenud Eestis vaid on jõudnud ka Soome, Suurbritanniasse ja ka Ameerikasse. Praeguseks on Metsatöllul seljataga üle 700 kontserdi 24 riigis ning müüdud on rohkem kui 80 000 plaati.
Bänd on pälvinud ka mitu aasta metalartisti tiitlit Eestis.
ERM-is toimunud konsert algas võimsalt ja rahvas hoidis tuju üleval terve sõu ajal. Olin siis Metsatöllu avastamise faasis ja ei teadnud kõiki laule nende repetuaaris. Pärast seda kontserdit sain aru, et päris paljud laulud on saanud lemmikuks ning kuulasin neid hiljem ikka päris mitu korda. Mõned lood mis jäid eriti meelde olid: „Hundiraev”, „Vimm”, „Saaremaa vägimees” ja ka „Lahinguväljal näeme, raisk!”. Võin siiamaani öelda, et need on ühed lemmikumad Metsatöllu lood. Mis puududtab kontserdi üldmuljet, siis tahaksin öelda, et eriti silma jäid bändi riietus stiil. Nad kandsid erinevaid asju, mis olid teksa lappidest kokku õmmeldud. Lisaks riietusele on väga lahe, et julgevad kasvadada pikaks oma juuksed, millega siis saab suurema osa ajast vehkida ette ja taha. Mina arvan, et see teebki selle bändi eriliseks. Metsatölli juures armastan ka nende rocki segamist Eesti folk muusikaga, mis kajastub nende pillides. Kasutatakse erinevaid vanu pille nagu torupill, kannel, viled ja muud. Need pillid panevadki muusika nii hästi kõlama, mis annavad hea elamuse kuulajale. Lisaks pillidele sobivad väga hästi kokku nende madalad hääled. Kõige lõpetuseks lauldi lugu „Oma laulu ei leia üles”. See laul on nende kõige populaarsem lugu, ning nad otsustasid enne laulma hakkamist kutsuda kõik saalis olevad naised, kes tahtsid, lavale koos nendega laulma. Meilt küsiti ka, kas me tuleme ka, aga meie ei läinud ja nüüd ma kahetsen seda mitte minemise otsust, sest mul tegelikult olid kõik sõnad peas ja seal lava peal ei olekski nii hull olnud. Kindlasti hiljem saalist lahkudes jäid viimasest laulust emotsioonid veel kõrgele. Ülelüldse jäin väga rahule nende etteastega ja kindlasti mäletan seda kaua.