Marie Under
koduseinet vahele ega andnud ühtki intervjuud. Mureliku suuga öeldud luulesõnades
domineerivad tardumise, vägivalla ja hävingu motiivid. Luulekogu keskmeks on inimliku
kannatuse suur teema. Kaheksaastmelises värsitsüklis ,,Leina aegu" kuulatleb luuletaja oma
sisehääli ema surma järgses kaotusevalus. Võlatunne, andmata jäänud armastuse põletav
kahjatsuslik puudutus, lapse igavesti hilinev äratundmine ema armu suurusest lähendab neid
värsse G. Suitsu ,,Kerkokellale", saavutamata ometi viimase monumentaalsust.
20. septembril 1944. aastal lahkus Marie Under koos perekonnaga Eestist. Pärast
lühiajalist peatumist Sigtuna ja Grännas asus ta elama Stokholmi lähistel Hägersteni
linnajakku, Klubbackeni kaljukupule. Viimased neli aastat veetis luuletaja Varbergi
pikaravihaiglas liigesereuma tõttu pooleldi liikumisvõimetuna.
Marie Underi viimased 36 aastat möödusid võõrsil. Selle aja kestel ilmus temalt kaks
annaabi.ee 
