Torm - Lühike ülivõrre, lühike mitmus
,,Siis..."
Bard vaatas tumenevatesse taevastesse, kus mõned eksinud välgud
maokeelteina sähvatasid, pöörates pilgu seejärel taaskord lastele.
,,Aiman, et täna on öö. Kus ajalugu laseb end korrata."
,,Ja me kõik sureme?"
Bardi suurimaks üllatuseks polnud neis sõnus meeleheidet ega lootusetust
vastupidi, pisike elanik teadis suurepäraselt, et teispoolsusesse saades tagasiteed
enam pole, liiga sageli sai kerjusrahvas selle teadmisega kokku puutuda.
,,Teie mitte," langetas poolpime muusik kindlaima otsuse ja pani kübara
taaskord pähe. Ta tõusis, ka lapsed hüppasid püsti ja jäid ootama nad teadsid, et
bard ei jäta neid hukkuma nii kuis oli oma vennad kord hüljanud.
,,Tulete minuga."
Kaks sõna, kuid neist piisas jätmaks hüvasti tormis rebenevate tuulelippudega,
rajus maani painduvate kirsipuudega, oma minevikuga ainsa, ent kahjutoova
varaga
annaabi.ee 
