Keskaegne klooster
liikmeks saaks. Ilmikvennad tegid ära ka raske töö. Kõik mungad tõotasid loobuda ilmalikust
elust ja astuda vabatahtlikku vaesusesse. Kuna kloostrid olid rikkad, elasid vaesuses vaid
kerjusmungad.
Kerjusmungad elasid erinevalt teistest munkadest ilmaliku elu keskel. Kogu oma toidu pidid nad
kerjama ja jalanõusid nad ei kandnud. Tegutsedes linna keskel kuulutasid nad jumalasõna ja
kutsusid rahvast üles patukahetsusele. Üks tuntumaid kerjusmungaordusid on Frantsisklaste
ordu, mille rajas rikka kaupmehe poeg Franciscus Assisist. Ta loobus varast vaesuse ja
jutlustamise kasuks ilma, et tal oleks olnud plaani asutada uus ordu. Kuid ta kogus palju
pooldajaid ja kirik soovis liikumise ametlikult vormistada. Uus ordu pooldas kasinust ja
jumalasõna kuulutamist lihtrahva seas, just nagu seda oli teinud Kristus. Nad on tuntud ka kui
hallid vennad, oma kuue, või kui väiksemad vennad, oma alandlikkuse tõttu. Aja jooksul