Kuu aja pärast polnd ma ikka veel välja ilmund ja mu vanematele vist hakkas tunduma, et ma olen kas surnd või põgenend teise riiki. Ma olin kadund nagu tina tuhka. Igatahes, otsingud lõpetati ja mind ei leitudki. Ma olin õnnelik, sest poleks suutnud enam oma vanematele silma vaadata. Ja nyyd ma olen siin. Kuu aja eest sain veidi normaalsemalt elada kui praegu, sest siis ma ei varastand asju. Nyydseks on mul näpud täielikult põhjas nagu kerjusel ja ma pean kuidagi ära elama. Mitu korda olen mõelnd, et teekski nii, nagu ma vanemad arvavad. Et ma olen surnd. Tähendab, ma tapaks ennast ära. Millegipärast ma ei suuda seda. Ma lähen nyyd poodi. Sellise asjaga ei tohi tegelikult kiidelda, aga mul on varastamine päris käpas kui vargal. No proovige ise, kui Te olete juba nii kaua kodutu olnud. Ma lähen. Anna pani ploki maha ja lehed selle peale. Ta oli kirjutand umbes yks ja pool lehekylge
Teeba linn, antiikaeg. Teeba kuningas Oidipus, noor Teebast pärit mees. Enesekindel, tugev, äkiline. Probleemiks on Teebas katku leviku pidurdamine, milleks tuleb leida Laiose mõrvar. Hiljem selgub, et Oidipus ise on mõrvar, tegu saatusetragöödia, kus inimesel pole võimalik oma saatuse eest põgeneda. Kui Laiosel ja Iokasel sündis poed Oidipus, kuulutas Teeba oraakel neile, et laps tapab oma isa ja heidab ühte emaga. Laios laseb kerjusel ta mägedesse surema viia, tollel hakkab lapsest kahju, annab ta teisele kerjusele, kes viib ta Polybosele ja tema naisele. Oidipus saab hiljem ettekuulutusest teada ning põgeneb talle teadaolevate vanemate juurest. Kolme tee ristil tapab ta enda teadmata oma isa Laiose, pöördub Teebasse, tabab Sfinksi ning saab kuningaks ja abiellub oma emaga. Siis saabub Teebasse katk ning oraakel ütleb, et enne katk ei kao, kui Laiose tapja on linnast välja saaetud
annaabi.ee 
