Mustla 2011 Ma mõtlen nõnda õigest’, kuidas elu õpetand... Ma olen end tallata lasknud - ja mõnikord lüüagi, - ja selles silmapilgust Ei suurem saa ollagi! Ma ole laulnud, siis kui oli pime, ja hüüdnud öödesse - sääl ei olnud häält. Ka minu elupuu on maikuul õitsend, kuid õied, viljad langenud ta päält. Ja kerjanud olen ja santind ja roomanud põrmuni, ja kerjand, et aastate kaupa Ei vastuseks sõnagi! Ja kerjanud enda pärast ja teiste pärast ka, ja kerjanud kerjuse pärast, ei mõista ütelda! Ma mõtlen nõnda õigest’, kuidas elu õpetand... Sandipoisi laul Oleks mul üks kamber, väike kambrike, oleks mul üks ahi, väike ahjuke.
ah las ta siis lõugab kui tahab. Vingumist ei jõua ära kuulata. (Bristol 2012: 57) Kui kehadel on aeg rääkida, (Bristol 2012: 49) taandugu sõnad. Maailm, ta naeris mu viha, (Liiv 1998: 71) mu edevust naeris ta. Ainus asi ette heita (Kareva 1990:53) kaheks murtud elulugu (Bristol 2012: 41) haisvate prügikastide vahel. (Kareva 1990: 55) Veel praegugi käime seal maailmale näkku sülitamas. Kord olen riigi abi (Liiv 1998: 70) ma endal otsind. Ja kerjanud, et aastate kaupa, (Liiv 1998:70) ei vastuseks sõnagi. Ei ole midagi hoida, (Kareva 1990:46) püüelda millegi poole. Isegi hea kange Belgia õlu (Bristol 2012: 55) võib muutuda rutiiniks. Igatahes pole see esimene ega viimane. (Bristol 2012: 54) Mul on vaid semud (Kareva 1990: 52) sellised kui mina. Kas ei saaks mind ümber teha (Kareva 1990: 16) teha ümber hing ja keha. Või mõni sarnane asi (Bristol 2012: 18) (nagu see kes ma kunagi olin)
Bova ostis vanamuti käest vorsti, kuid see ei maitsenud talle. Ta jõudis taas kongini, kus oli jõudnud ka ahvi ja türklasega. Raha lendas kukrust laiali ja Bova tundis ainult und. Ta jäi kohe magama, kuid nägi painajaid (ta tõsusi mööda lõputuid treppe. Astmed olid nii kitsad, et sinan ulatusid ainult varbad. Tema taga oli hääl, mis hüüdis ära jäta mind. Ta varvastest tilkus verd,kä d rakkus, ta jõudis maapinnale turule, kus nad alles türklase ja hviga raha olid kerjanud, ta hüppas hiigelhobuse selga, kuid kole elukas kes teda jälitas oli tema taga. ) ta tundis painajat otsekui ilmsi, keegi kägistas teda kõrist, käed olid karvased (ahv), ning see keegi võttis kukru tema taskust ja hakkas raha vaatama.
annaabi.ee 
