E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Mul on endisest ajast veel üks kallis asi järele jäänud. Kas näed seda sõrmust?»
«Uih, mis ilus,» hüüdis tüdruk imestades.
«See on puhas kuld ja kalliskivi on tal sees. Sõrmus on mulle kalliks mälestuseks, aga
tervis on minu meelest veel kallim. Ma kingin sõrmuse sulle, kui sa preili siia kutsud, nii et
keegi teine ei kuule.»
Agnes ootas põnevusega. Oleks tüdruk veel kauemini tõrkunud, siis oleks armuline preili
vist ilma kutsumata alla jooksnud -- kerjajat südamehaigusest päästma. Aga ei, tüdruk ei
suutnud kiusatusele vastu panna. Lühikese mõtlemise järele, mille ajal ta vististi sõrmust
silmitses, ütles ta moka otsast: «On see siis tõesti kullast?»
«Puhtast kullast, ja kalliskivil on veel see iseäralik omadus, et kui kaua üksisilmi tema
peale vaatad, siis näed oma tulevase peiu nägu.»
Tüdruk naeris. «Noh, olgu peale, ma võtan sõrmuse vastu. Oota siin, ma katsun õnne, ehk
saan preili alla meelitada.»
annaabi.ee 
