E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
«Pai preili,» palus tüdruk kähvatades, «halastage selle vaese inimese peale! Ta on raskesti
haige ja ütleb, et muidu terveks ei saa, kui mitte pruut «ei» ei ütle -- oh ma toru, mis ma
räägin!
-- kui mitte armuline preili temale oma kõrgestisündinud kätt musutada ei anna.»
«Mis rumalat juttu sa räägid?» taples Agnes kurjasti ja rõõmustas salamahti, et äge puna,
mis tal äkisti palge tõusis, tehtud kurjuse läbi küllalt seletatud oli. «Jäta mind rahule ja tee
oma
kerjajaga mis tahad!»
«Pai preili!»
«Mine, mine!»
Tüdruk läks nuuksudes uksest välja. Ühe silmapilguga oli Agnes tema kännul.
«Miks sa nutad?»
«Oh, kulla preili, mul on nii hale meel selle vaese inimese pärast.»
«Nutad sa siis üsna puhta haleduse pärast?»
kahtles preili.
«Jah, ja temal on enesel niisugused suured,, sügavad, süsimustad silmad, et -- et --»
«Ohoo!» naeris Agnes, «on tal nii ilusad silmad, siis lähme vaatama!»
annaabi.ee 
