Sissejuhatus Antarktika avastas Fabian Gottlieb Benjamin Bellingshausen 1821 aastal. Antarktika, lõunapolaarpiirkond, hõlmab Antarktist ja seda ümbritsevate ookeanide lõunaosa. A. piiriks loetakse sooja ja külma vee kokkupuuteala (nn. antarktiline konvergents), mis asub 48° ja 62° 11-e vahel. Selle järgi on A. pindala 49--60 mln. km2. A-s asub hulk saari ja saarestikke: Bouvet' ja Lõuna-Georgia saar, Kergueleni saared, Lõuna-Sandwichi, Lõuna-Orkney ja Lõuna-Shetlandi saarestik jt A-s on palju jää-mägesid, suurimad kuni 150 km pikkused ja 100 m kõrgused. Tuuled ja hoovused kannavad neid kaugele põhja, 48°--50° 11-ni, harvemini troopiliste laiusteni. Antarktise pindala koos selfiliustikega on 13 918 000 km2, rannajoone pikkus on umbes 32 000 km. A. on maakera kõrgeim manner (keskm. 2040 m). Maht on umbes 25 mln. km3 (90% Maa jääst). Jäävabu alasid (nn. oaasid) on 332 000 km2
v Tundravööndi ulatus sõltub suuresti maailmamere ja hoovuste mõjust. Tundra jaguneb kolmeks: 1. Arktiline tundra- Esineb Põhja-jäämere lähistel, Põhja -Ameerikas, Gröönimaa edelarannikul, Islandil ja mujal. Arktiline tundra Gröönimaal. 2. Mägitundra e. alpiinne tundra Esineb kõrgel mägedes. Alpiinne tundra. 3.Antarktiline tundra Esineb lõunapoolkeral Antarktika poolsaarel ja saartel. Antarktiline tundra Kergueleni saarel. Taimed v Tundrataimed on madalakasvulised. Niimoodi hoiduvad nad talvel tuulte ja pakase eest lume alla. v Madal kasv on vajalik ka selleks, et suveperioodil rohkem soojust saada. (Maapinna lähedal soojeneb õhk hoopis paremini kui kõrgemal.) v Tundra taimi iseloomustab veel ka kitsalehelisus ja juurte pindmine asetumine, mis on jällegi tingitud igikeltsa olemasolust. Taimed v Selliseid taimi on üsna lihtne koos juurtega
Need tekkisid liustikualuste sulamisvete settimisel voolusängidesse. Ooside pikkus võib ulatuda mõnesajast meetrist mitme kilomeetrini. Oosidega maastikud leiame näiteks Neerutis, Aegviidu-Nelijärvel jm. Sandurid on lauged liiva- või kruusakuhjatised, mis on laiad ja enamasti veidi lamedad. Sandurid tekkisid sängita voolanud sulamisvees settinud materjalidest. Suurim sanduriala on Islandi saarel (1300 km2). Neid leidub ka mõnedel Põhja-Jäämere saartel, aga näiteks ka Lõunameres Kergueleni saarel ja Eestiski. Sellised on näiteks Nõmme ja Männiku liivamäed Tallinnas. ((Joonis: Oos ehk vallseljak on vallikujuline pinnavorm, mis koosneb liivast, kruusast ja veeristest. Rohkesti on vallseljakuid Pandivere kõrgustiku nõlval. Vallseljakud tekkisid nii liustiku ees kui ka sees asuvates nõgudes, mille kaudu liustiku sulamisvesi eemale voolas. Vallseljaku siseehitus on kihiline jämedam materjal settis liustiku servale lähemale, peenem
annaabi.ee 
