karata. Kui Dick 1962. aastal Medfordi saabus, oli tema parim tulemus vaid 1.65. «Ta oli jonnakas, jultunud, liiga ruttu kasvav laps,» meenutas Dicki üks esimesi treenereid Benson. Fosbury hakkas õppima rullstiili, kuid asi ei edenenud. Lõpuks Benson siiski halastas oma õpilasele ja lubas Fosburyl ühel võistlusel kasutada käärhüpet. Kõrgusel 1.70 juhtus midagi ebatavalist. «Tajusin äkki, et mul oli tarvis kergitada puusi nii palju, et mitte puudutada tagumikuga latti. Ja kui kergitasin puusi, siis hakkasin õlgu allapoole vajutama,» rääkis Fosbury. Tulemus näis olevat kaootiline - nagu oleks kaks jõumeest haaranud teda käsivartest ja jalgadest ning paisanud üle lati. Ta ületas 1.80. «See oli kõigile täielik shokk, ka minule enesele,» ütles Fosbury. Ta väidab, et flop sündis ühel 1963. aasta maikuu pärastlõunal. Sellest ajast peale arendas ta oma tehnikat edasi. Treenerid pidasid teda hullumeelseks, kuid Dick jäi enesele kindlaks. Kord korra järel
30ga mis jäi tema tugevamaks alaks. Järgmise aasta talvel läks Erki esmakortselt Liidu meistri võistlustele seitsmevõistluses..Need peeti Minskis. Kohale jõudnud,nägid nad et neile oli vastu saadetud veoauto. Teivastega reisimine oli venemaal üks igavene viletsus. Trolli või autobussi ei tahetud nendega kuidagi lubada."kuhu te nende roigastega ronite",kisasid konduktorid. Nad torkasid teibad aut taga kasti ja litsusid ennast autosse. Erki meenutab veel:Kõige äärmisena kergitasin end ühel kintsul ja tõmbasin ukse ropsti kinni, kuna aut ustel polnud tihendeid, siis oli mu pöial kahe palja rauavahel kinni:Veri lippas ja valget luud oli näha. (Erki Nool,autogramm) Järgmisel päeval soojendust tehes katsusin mitmel moel kätt teiba külge sobitada. Lõpuks leidsin kuidas pöialt hoida ja hüppe tegin korralikku. Minu viimast mäletamist mööda panin tuhandes meetris; viimasel kurvil põlve maha ja seejärel järgnes 15 minutit
annaabi.ee 
