Nipernaadi lemmik aastaaeg oli suvi. See oli see aeg, mil ta sai mööda Eestimaad rännata ja seigelda. Suvel oli ta alati rõõmsameelne ja särav.Aga mida lähemale jõudis talv, seda masendavaks tema meeleolu muutus. Ta teadis, et tuleb pikk talv, mil ta peab tubastes tingimustes oma kirjatööga tegelema. 5.Elu pärast Nipernaadi lahkumist. Nipernaadi kohaloleku ajal oli kõik nii ilus, ta fantaniseeris kõik nii ilusaks ja kauniks. Nipernaadi fantaasia uinutas neiud ja tegi nad kergeusklikuks, mispärast peale Nipernaadi lahkumist võisid ollla nad üsna kurvad ja nõutud.Kuid siiski elu vast seisma päris ei jäänud, kuna talutöid oli vaja niikuiniii teha... 6.Kuidas oleks võinud Nipernaadi tüdrukutega käituda, et teha nad õnnelikuks, kuid mitte nende südameid murda? Need ilusad valed, mis Nipernaadi neiude juures välja mõtles, olid mõnes mõttes inetud.Kõik need tüdrukud olid tavalised tüdrukud ja Nipernaadi lubas neile kõike ilusat ja suurt
jumala sõnaga. Sellega püüdis ta õigustada oma eluviisi ja kombeid öeldes: "Mul pole enam muud mõttes, kui lõplikult lahti öelda kõigist ilma lõbudest." Selline sisemine muutus ei jää aga jumala poolt karistamata: ta langeb põrgusse. Aga iga sellise vagatseja puudulikkust saab korvata vaid tarkusega. Moliere uskus, et tarkusega on võimalik võita kõiki pahesid. Samas aga on tarkusega ka nii, et tarkus võib teha inimese lühinägelikuks ja kergeusklikuks. Moliere arvas, et igasse inimesse tuleb suhtuda mõistlikult ja kaastundlikult. Seepärast tuleb inimestele nende nõrkused andestada. "Ah, olgu inimlaps ka nõnda tark kui tahes, ta inimeseks jääb nii vooruses kui pahes." Moliere ütles, et iga inimene on kire ohver. Ta allub kirele selleks, et allutada teisi endale ja sundida neid teda armastama. Võrgutajas on esiplaanil kolm pahelist kirge: ilunautleja alistaja kasuahnus
teene nimel, mida ma iialgi ei unusta. Uskuge, mida ütlen teile. Ärge mõtelge enam minu peale, mind ei ole teie jaoks enam olemas, otsekui poleks te mind iialgi näinud.» «Kas Aramis peab samuti toimima, proua?» küsis dArtagnan otsekui nõelatult. «Juba teist või kolmandat korda nimetate seda nime, ja ometi ütlesin ma teile, et see nimi on mulle tundmatu.» «Teie ei tunne inimest, kelle aknaluugile te äsja koputasite? Mis te räägite, proua! Te peate mind liiga kergeusklikuks.» «Tunnistage parem üles, et olete kogu loo ja selle isiku välja mõelnud selleks, et panna mind kõnelema.» «Proua, ma ei mõtle midagi välja, ma ei fantaseeri, kõnelen puhast tõtt.» «Te kinnitate, et üks teie sõpru elab selles majas?» «Ma kinnitan seda ja kordan kolmandat korda: selles majas elab mu sõber, ja see sõber on Aramis.» «See selgub kõik hiljem,» sosistas noor naine, «nüüd aga vaikige, mu härra!»
annaabi.ee 
