Epikurose õpetusele spetsiifiline seisukoht on aga staatiliste naudingute identifitseerimine kannatuste puudumise seisundiga ja sellest tulenev väide, et polevat neutraalset seisundit naudingu ja kannatuse vahel, s.t. niipea kui kannatust pole, olevat juba tegemist naudinguga. Antud seisukoht põhineb arvatavasti eeldusele, et igaüks, kes teadvustab endale oma seisundeid, tunneb neid kas meeldivate või ebameeldivatena. See ongi pathe kui kolmas kaanon. Kuna nauding kergendustundest või rahulolutundest paistab esinevat meis siis, kui eelnev valu või mure on kadunud ja me oleme taas rahunenud, paistab Epikuros eeldavat, et valupuudumise ja murestvabanemise seisundit tuntakse alati meeldivana ja seda võib seetõttu käsitleda juba naudinguna. Nauding on kestev kannatustepuudumise seisund. Muidugi ei ole Epikurose selline arusaam mitte kõigile inimestele vaieldamatuna paistnud. Kehalistest kannatustest vabanemisega võrreldes suuremaks naudinguks tuleb hinnata
peituv võlu. Eemal lõõmavas päikesepaistes kerkisid Cardiffi künka maherohelised veerud läbi virvendava palavusloori, millele kaugus andis lilla värvingu. Mõned linnud hõljusid laiskadel tiibadel kõrgel õhus, muidu polnud näha ühtegi elavat olendit peale mõne lehma, ja needki magasid. Tomi süda ihkas vabadust või mõnda huvitavat tegevust, et igavat aega otsa saada. Ta käsi rändas taskusse, ja nägu lõi särama kergendustundest, mis oli tänupalve, kuigi ta ei teadnud seda. Siis ilmus pistongi- 52 karp vargsi nähtavale. Tom vabastas puugi ja pani ta pikale madalale koolilauale. Loomake säras sel hetkel arvatavasti samuti palvelisest tänutundest, kuid see oli enneaegne; sest kui ta hakkas tänulikult eemalduma, tõkestas Tom tal nööpnõelaga tee ja sundis teda uut suunda, võtma. Tomi südamesõber istus tema kõrval, kannatades samuti nagu Tom oli kannatanud ja oli otsekohe
annaabi.ee 
