Eesti rahva õigusliku korra muutumine erivalitsejate ajal 13.-18. saj.
hirmus. Sõda tõi kaasa Rootsi poliitika, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda
peetakse- mis tähendas aga siinsetele talupoegadele koormiste kasvu. Talumehi oli
tihti appi vaja ka kindlustustöödele. Lisaks sellele langesid nende õlgadele ka
kurnavad sõjavägede majutus -ja küüdikohustused.
Vene aeg ei pakkunud talurahvale samuti kergendust, sest siis lages eesti
rahvas õigusteta pärisorjusesse, kuna eestlased kaotasid kõik rootsi ajal saadud
kergendustest. See oli tingitud 1739. aastal Fabian Roseni seletuskirja pärast. Mis on
saanud nimetuse Roseni deklaratsioon. Kuna Roseni järgi oli talupoeg pärisori, keda
mõisikul oli õigus pärandada, vahetada või müüa nagu kõike muud mõisa vara.
Rootsi võimu all olek ei toonud samuti kergendust talurahvale, kuna koos
põldude suurenemisega suurenesid ka talupoegade teokoormised, mille mahukuse ja
suuruse otsustas mõisnik. 1645. aastal fikseeriti sunnimaisus ja pärisorjus. Toimusid