Iidsete aegade lood 1
kuid jumalate juures pole kurbusel pikka iga ja rõõm ei jää kauaks eemale.
Elu Olümposel oli ilus. Oma olengutel sõid jumalad ambroosiat ja jõid nektarit
ning olid rõõmsad oma igaveses nooruses sest jumalad ei saa kunagi vanaks.
Kaunid graatsiad ja muusad lõbustasid neid tantsude ja lauludega. Kätest kinni
hoides tantsisid ja laulsid muusad ja graatsiad ikka nii ilusasti, et jumalad istusid
võlutult, lummatud nende kergejalgsusest ning häälte kooskõlast. Alati, kui muusad ja
graatsiad lõpetasid tantsu, laulsid nad kiidulaulu vägevaimale jumalale, jumalate ja
inimeste isale, kõikvõimasale Zeusile.
Ja kõik jumalad suhtusid Zeusisse nagu oma isasse, sest tema oli vägevaim
kõigist jumalaist ning just tema oli viinud nad kuulsusrikkale võidule Kronose ja
titaanide üle, võidule kurjuse ja õigusetuse üle.
Au sees istus Zeus oma uhkel troonil. Kaunis Hera, taevakuninganna, oli tema