Friedebert Tuglase novell „Popi ja Huhuu“
Mürgeldusel ega
märatsemisel pole lõppu, samuti Popi piinamisel, kes kõiki ahvi veidraid
toiminguid vaatab kriitiliselt filosoofilise rahuga, kuid oma koeralike
harjumuste tõttu täidab ka uue peremehe käske, kuni see laseb maja
ühes kõigega õhku.
Tuglas on suutnud selles novellis hästi ja usutavalt käsitleda koera ja ahvi hingeelu, nii et nende
tegutsemised ja toimingud on saanud täiesti reaalseteks, kuigi novell on ainuüksi autori kujutluse
vili.
Abitus Popis ja kergatslikus ning õelas Huhuus on nähtud kahe vastandliku inimtüübi sümboolset
kujutust, kes Isandata ei oska elada ning värisevad oma tundmatu saatuse ees, oskamata seda
juhtida.
Autor on sellesse sümboolsesse novelli rohkesti suutnud paigutada ka oma hirmu, mis peamiselt
väljendub Popi elamustes ja kujutlustes. Novell oma ebatavalise ainestiku ja miljööga ning
sümboolse sisuga on tähelepanemisväärne.