Iannis Xenakis
impulss ja rütmi tähtsustamine. Pidas loova inimese ideaaliks renessanss-inimest, kes täiustub,
tegeldes harmooniliselt mitme erineva kunstivaldkonnaga.
Teoseid: "Metastaseis" (1954) orkestrile, "Oresteia" (1966, muusika Aischylose
tragöödiale), "Nomos alpha" (1966) tsellole, "Gmeeoorh" (1974) orelile "Psappha" (1975)
löökp.mängijale, "Pléïades" (1979) 6 löökp.mängijale, "Komboï" võimendatud klavessiinile ja
löökpillidele, "Keqrops" (1986) klaverile ja ork, "Rebonds" (1988) löökp.mängijale jpm.