Teda külastasid Konn, Kiil ja Part. Raketi arvates kuulusid kõik alamasse seisusesse ja ei teadnud elust midagi. Terve aeg ootas ta saatkonda, kes teda päästaks. Lõpuks leidsid Raketi kaks poisikest, kes panid ta lõkkesse, sest nad tahtsid, et vesi kiiremini keema läheks. Nad heitsid magama. Rakett oli vaimustuses, et saab päise päeva ajal õhku söösta ja oli kindel, et kindlasti kõik näevad teda. Kahjuks keegi teda ei märganud ning ta lendas tavalise kepina taevast alla, otse Hanele pähe. ,,Püha taevas, taevas hakkab keppe sadama!“ hüüdis Hani ,,Ma teadsin, et tekitan suurt kõmu,“ähkis Rakett ja kustus.
Tema auks püstitati kujusid ja rajati templeid. Hermes oli hingede hauatagune saatja või hingede juht. Ta viis äsja surnud hingi allilma Hadesesse. Samuti tõi ta elavatele surelikele unenägusid. Hermes leiutas flöödi. Selle eest sai ta Zeusilt kullast kepi, mida ta kasutas oma kepina. Hermese leiutatud on ka lüüra ning tema olevat ka see, kes on võiduajamiste ja poksi “isaks”. Hermesel oli palju lapsi. Üks nendest oli poeg Paan. Paan oli inetu välimusega laps – pooleldi inimese moodi, pooleldi sikusarnane. Aga ta oli lõbus ja heatujuline laps
Hermes Hermes oli vanakreeka mütoloogias rändurite, lambakarjuste, maismaarännu, kõnemeeste, kirjanduse, kavaluse, luuletajate, spordi, kaalude ja mõõtude ning varaste jumal ja jumalate sõnumitooja inimestele. Sümboliteks olid reisikaabu, tiivulised sandaalid, heeroldikepp. Hermes oli Zeusi ja nümf Maia poeg. Vanarooma mütoloogias vastas Hermesele Mercurius ja etruski mütoloogias Turms. Hermes sündis koopas Kyllene mäel Peloponnesosel Ahhaia ja Arkaadia vahel. See seletab tema lisanime: Hermes Kylleneios. Teda hüüti ka Enagonioseks. Ta oli ka hingede hauatagune saatja, mistõttu teda kutsuti ka Psychopomposeks(hingede juht). Rooma Mercurius sulatas endasse varajased äri- ja rikkusejumalad Dei Lucrii, keda hakati kutsuma Mercuriuse nimega. Hiljem ühendati Hermes Egiptuse jumala Anubisega ning saadi Hermanubis. Vana-Kreekas kasutati nime "Hermes" algselt planeet Merkuuri kohta õhtutaevas (hommikutaevas kandis...
vestsime, mäletate. Minu vana isa istus siis kevadise päikese käes ja ootas, et mina ta kodumaale viiksin -- Rheini äärde, kust me pärit. Aga nüüd puhkab ta siin, see ongi ta Rheini äär ja kodumaa." Härra Schulz peatus veidikese, nagu kõhkleks ta millegi pärast. Siis aga ütles ta: ,,Kas te ei tahaks mu isa hauda näha? Pärast võiksime üheskoos linna tagasi minna." Ja nagu oleks Indrek juba oma nõusoleku avaldanud, hakkas vanamees minema -- väikene, vimmas, vihmavari kepina käes, hallid juuksed tolknesid musta ja võidunud kübara alt. Indrek ei saanud ,,ei" öelda, ja nõnda läks ta kaasa, et lugeda issameie vanamehe haual, keda ta ainult kord elus näinud. Aga talle tundus imelikuna, et tema loeb palvet keeles, millest hauaspuhkajal polnud siinilmas vähematki aimu, ja nõnda jättis ta lugemise, teeskles ainult, nagu ta loeks. Tõeliselt mõtles ta sootuks teistest asjadest. Aga kui ta pärast katsus meelde tuletada, millest ta
annaabi.ee 
