Kentaur
neist mõeldud kui piiriolenditest, kes üheltpoolt
sümboliseerivad metsikut loodust, teisest küljest
aga õpetajaid, kes on vahelüliks inimese ja
looduse suhetes. Kentaur oli ilmselt kreeklastele
ka barbari sünonüümiks mütoloogias. Kentauri
võib vaadelda ka kui igikestvat tasakaaluotsingut
intellekti ja instinktide vahel.
Kentauridest räägitakse enamasti kui ainult
meessoost olenditest. Naissoost kentaure
(Kentaurides) ei mainita enne hilisemat
antiikaega. Varaseim näide kentauritarist kunstis pärineb 4. saj eKr, tegu on makedoonia mosaiigiga.
Ovidius mainib Hylonome-nimelist kentauritari, kes sooritas enesetapu, kui tema armastatu
Cyrallus suri sõjas lapiitidega. Kreeka retoorik Philostratus annab samuti kirjelduse kentauritaridest.
Kirjeldus on tõepoolest vaimustunud, ta on lummatud kentauritaride ilust ja räägib üsna
üksikasjalikult nende läikivast karvast, mis võib olla väga erinevat tooni ja ka kontrastiks inimosa
nahavärvile
annaabi.ee 
