A.dumas Kolm musketäri terve raamat
oma kohtadele.
Aga vaevalt jõudsid nad kõrtsist välja, kui juba selguski selle suure lärmi põhjus.
Hüüded «Elagu kuningas!», «Elagu härra kardinal!» kostsid igalt poolt ja kõikjal
põrisesid trummid.
Nagu juba öeldud, kuningas oli kärsitu, ta peatus teel kaks korda harvemini, kui oli
ette nähtud, ja jõudis parajasti närale kogu oma kaaskonnaga ia kümne tuhande mehelise
abiväega; tema musketärid käisid ta ees ja ta järel. D'Artagnani kempanii moodustas
spaleeri ja d'Artagnan tervitas väljendusrikka liigutusega oma sõpru, kes ei pööranud
temalt silmi, samuti härra de Treville'i, kes teda kohe märkas.
Kui vastuvõtutseremoonia oli lõppenud, embasid sõbrad üksteist südamlikult.
«Pagana pihta!» hüüdis d'Artagnan. «Ei olnud võimalik paremal ajal saabuda --
praed pole veel jõudnud jahtuda, eks ole. härrad?» sõnas ta, pöördudes kahe
kaardiväelase poole, ja esitles neid oma sõpradele.