Läänerindel muutusteta
kehvasti, et sõjas olles on parem, seal rohkem toitu. Aasta tagasi oli
puhkus teistsugune, alles siin olles sain aru, kui korrast ära on mu
närvid. Istun oma toas ja ootan, millal tekib tunne, et siia kuulun, aga
seda tunnet ei tekigi. Lähen õega tapamaija, kust ootame 3 tundi konte,
aga meil ei vea, otsa sai, õnneks on mul toidunorm, mille annan emale.
Läksin Kemmerichi ema juurde ja teatasin, et ta poeg suri kiirelt, ei
öelnud, et ta piinles, lahkudes annab ta mulle Kemmerichist päevapildi.
Viimane õhtu kodus ja ema ütleb, et oleksin ettevaatlik ja et prantsuse
naistest eemale hoiaksin. Ta muretses mulle 2ed aluspüksid, villast.
Mäletan Heidelageri barakke, kuna Himmelstob kasvatas siin Tjadenit.
Nõmmel harjutame lahinguõppust. Meie bardakkide kõrval asub vene
sõjaväe laager, kus mehed on poolnälgind ja pool surnud. Toit on kesine
ja üksikud jäägid, mis alles jäävad söövad vangid ära, nad üritavad ka
kaubelda, et midagigi saaks
annaabi.ee 
