Barokiajastu
Tinglikult võiks seda nimetada
pärisbarokiks.
17.sajandi alguse pillimuusikas oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine
ansambli ja soolopillina. 16.sajandil polnud viiul veel oma viooladest liigikaaslaste
kõrval kunstmuusikas kuigi oluline pill. Seltskonnas ja kirikumuusikas hakkati pilli
mängima alles sajandi viimasel veerandil. Üks esimesi heliloojaid , kes avas viiuli
võimalused ,oli Claudio Monteverdi . Sajandi keskel oli viiulist saanud
kemmeransamblite ja orkestri peamine meloodiapill.
Fuuga oli barokiajastu muusika tähtsaim vorm. See on mitmehäälne toes, milles
hääled astuvad sisse üksteise järel iseseisvatena kindlate reeglite järgi. Nimetus
tuleneb itaaliakeelsest sõnast fuga põgenemine (hääled justkui ajaksid üksteist
taga). Tavaliselt eelnes fuugale sissejuhatava osana prelüüd, toccata või fantaasia.
Fuugasid leidub enim barokiajastu klaviiri- ja oreli-, aga ka koorimuusikas. Suurima
meisterlikkuse saavutas fuuga G
annaabi.ee 
