Eesti elustik ja loodus kordamisküsimused
Mahepõllumajandus on tunduvalt töömahukam ja seetõttu kallim. Tema tooted ei sisalda aga
elule võõraid ühendeid, mille kõiki võimalikke mõjusid ei saa ette näha ka parimates
keemilistes testides. Samuti ei satu keskkonda sealt bioloogilisi ega keemilisi saasteaineid.
Enamust mahepõllumajanduses rõhutatud võtteid on pidevalt püütud rakendada ka
suurtootmises (viljavaheldus, sobivad naaberviljad, orgaanilised väetised) ja nad pärinevad
juba põllumajanduse algusaegadest. Kemiseeritud suurtootmise käigus on vaid paljud vanad
head võtted kõrvale heidetud ja unustatud.
Mahepõllunduse peamiseks erinevuseks on tööstuslikest keemiatoodetest - väetistest ja
taimekaitsemürkidest hoidumine. Et siiski arvestatavat saaki saada, kasutataks viimaste
asemel mitmesuguseid looduslikke aineid ja arvestatakse rohkem taime kasvu mõjutavate
ökoloogiliste faktoritega.
Väetistena kasutatakse mahepõllunduses orgaanilisi väetisi ja mitmesuguseid kivimijahusid.