Eestlaste väljaränne 19. sjanadil - 20. sajandi algul
Emigreerumine suurenes järsult 1840. aastate teisest poolest, saades kiirenduse
kolmest peamisest tõuke-tõmbejõust: 1) Iiri nälg 1845. aasta järel ja samaaegne
agraarkriis Kesk-Euroopas; 2) 1848./49. aasta revolutsioon, mis pani liikuma suure hulga
poliitiliselt motiveeritud väljarändajaid, eriti Saksamaalt; 3) kullaleiud Kalifornias ja
Austraalias 1850. aastate algul.
Kuni 1880. aastate keskpaigani valitses nn. “vana” väljaränne Loode- ja Kesk-Euroopast
nn. germaani maadest ja keltiliselt Iirimaalt. Siis tõusid esirinda itaallased, kes edestasid
juba sakslasi ja 1890. aastatest ka britte, saades esijoones Lõuna- ja Ida-Euroopast
lähtunud nn. “uue” ülemererände eestvedajateks, tõmmates kaasa hispaanlasi ja
1
portugallasi, kes läksid enamasti oma endistesse asumaadesse Ladina- ja Lõuna-
Ameerikas. Samuti liitusid selle lainega massiliselt mitmed rahvad Austria-Ungari ja