Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini)
Kelmiromaan kujutab
peategelase autobiograafiat. Olles harilikult jõudnud murranguni, jutustab peategelane ise tagasivaatavalt oma eluteest.
Mina-jutustus jätab tõepärase ja usutava mulje, samas on raskem kindlaks teha, kus tegelane kõneleb ja kus kõneleb
hoopis autor, mis tema-jutustuses oleks arusaadav. Kelmiromaan jutustab enamasti poisi- või noorukiea seiklustest
elujärgust, kus tegelane pole veel lõplikult välja arenenud ja ühiskond mõjutab teda. Kelmiromaanidest areneb 19.saj moodi
läinud kujunemisromaan. Kelmiromaan ei keskendu nooruki vaimsele arengule, vaid näitab, kuidas paheline ühiskond algselt
puhast inimvaimu rikub ja teda alla käima sunnib. Esimesed kelmiromaanid kõnelesid peategelase teenistusest mitme
peremehe juures, viies ta läbi paljude paikade, kirjeldades ühiskonna kihte ja keskkondi. Autori eesmärk oli satiir: ta
vastandas ühiskonna ja inimese välist palet nende tegelikule olemusele