A.dumas Kolm musketäri terve raamat
nõustus ja minu seitsekümmend viis pistooli rändasid minu taskust tema taskusse,
rääkimata hobusest, mille ta sai pealekauba. Aga teie, mu kallis d'Artagnan?»
«Mis teha, kallis Porthos, ei saa ju igal alal õnneseen olla,» ütles d'Artagnan. «Te vist
tunnete kõnekäändu: «Kellel ei vea mängus, sellel veab armastuses». Teil on liiga palju
õnne armastuses ja sellepärast makstakse teile mängus kätte. Kuid mis tähtsust on teie
jaoks saatuse tujukusel? Kas ei ole teil, õnnelikul kelmil, mitte hertsoginna, kes ei jäta
teile appi tulemata.»
«Jah, mu kallis d'Artagnan,» vastas Porthos kõige süütuma näoga maailmas. «Kuna
mul mängus ei vedanud, kirjutasin ma talle, et ta saadaks mulle mõni viiskümmend
luidoori, mida ma hädasti vajan, arvestades olukorda, milles viibin ...»
«Noh, ja siis?»
«Ta on vist mõnes oma mõisas, sest ta ei ole mulle vastanud.»
«Kas tõesti?»
«Ei. Seepärast saatsin talle eile veel tungivama kirja, kui oli seda esimene. Räägime