Tartuffe
Tänapäeva ühiskonnas ei kujutaks seesugust suhtlusviisi ettegi, kõik tunduksid olevat justkui
võõrad ja lähedusest nagu ei oleks juttugi. Lausa naljakas, kuivõrd palju inimesed muutuvad
paarisaja aastaga. Kuigi peab ära märkima fakti, et ka minu jaoks oli täiesti tavaline teietada oma
vanavanaema tema eluajal, kuid jällegi, et olnud ma temaga ka eriti lähedane. Ma hoidsin ikkagi
distantsi ning ta jäi minu jaoks kuni surmani autoriteediks ja kellelkski kõrgemaks, kelle tasemele
mina kunagi ei küündi. Ei tea, kas omal ajal tundsid kõik inimesed sedasi? Kas see oligi tavaline, et
eksisteeris distantseeritus?
Igal teosel on palju psühholoogilisi aspekte. Samuti ka käistletaval näidendil. Miks üks või teine
persoon just sedasi käitub? Miks on tarvis just seesugune emotsioon? Mida tunneb teosesse
süvenenuna lugeja? Kas on olemas kõigile keegi, kellega saab samastuda või jääb ainult
kõrvaltvaataja roll ja kritiseerimise võimalus
annaabi.ee 
