V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Taru, kuhu kujutlused, need kullaläikelised mesilased, oma meega lendavad. Sel hoonel on
tuhanded korrused. Siin-seal näeb ta sisemuses ristlevaid teaduse hämaraid käike välja
viivat. Välisküljel meelitab kunst kõikjal meie silmi oma arabeskide, rosettide ja nikerdistega.
Seal on igal teosel, nii tujukas-fantastiline ja eraldatud kui ta ka oleks, oma koht, oma
eend. Harmoonia tekib kõigist osadest. Alates Shakespeare'i katedraalist kuni Byroni
moseeni kerkivad läbisegi tuhanded kellatornikesed sellest mõttemetropolist üles. Ehituse
alusele on uuesti üles märgitud mõned inimkonna vanad kirjad, mida arhitektuur on jätnud
märkimata. Sissekäigust vasakule on paigutatud valgest marmorist bareljeef, see on
Horneros, paremat kätt ajab oma seitse pead püsti paljukeelne piibel. Taamal ajab end
kohevile Romancero-lohe, samuti mõned värdmoodustised, nagu Veddad ja Nibelungid.
Muide, see imelik ehitus on ja jääbki lõpetamatuks. Trükipress, hiiglamasin, mis
annaabi.ee 
