Mõtlemapanev on asjaolu, et juba 1975. aastal kirjutatud tekstides kõneleb Luik aastasaja lõpust tajutav on teatud kiirendatud kronoloogia, ehk ka tülpimus ja lõpu-ootus." (Rolf Liiv) Viivi Luige luuletustes korduvad kujundid on igaühele tuttavad ja teada, seda rõhutab ka raamatu kaunis kujundus, fotodesse on kätketud tänavapilte, -saginat, vabrikusuitsu, mereäärse päikseloojangu taustal tumendavat linnasiluetti, puuokste kõverust ning kellatiksumist. "Eraldi tähelepanu väärib Luige luule rütm. See on väga isikupärane, ühtlaselt sugestiivne, aga mitte uinutav-loitsiv, vaid ürgugrilikult selgemeelne. Riimide 12 osas peaks ta olema eeskujuks kõigile noorluuletajaile- need on niivõrd loomulikud ja samas ka leidlikud." Selline on taas R.Liivi aus ja aval arvamus. Sama tuttavlik on luuletekstides sügisene punav pihlakakobar, piparmündilõhn,
Nad vajusid mõtteisse. Mingisugune ebamäärane igatsus puges nende hinge. Varsti hakkas see kuju võtma -- see oli tärkav kojuigatsus. Isegi Finn Punakäsi unistas oma majatreppidest ja tühjadest vaatidest. Kuid nad kõik häbenesid oma nõrkust ja kellelgi polnud julgust .oma mõtteid väljendada. Juba tükike aega olid poisid ebateadlikult kuulnud mingit iseäralikku müra kauguses, nagu kuuldakse mõnikord kellatiksumist, ilma et seda tähele pannakse. Kuid nüüd muutus salapärane müra selgemaks ja sundis end tähele panema. Poisid võpatasid, vaatasid üksteisele otsa ja jäid kuulama. Järgnes pikk vaikus, sügav ja segamatu. Siis kostis kaugusest sügav tume kõmin. «Mis see on?» hüüdis Joe sosinal. «Ei tea,» vastas Tom samuti sosinal. «See on äike,» ütles Huck aukartlikul toonil, «sest äike...» «Vait!» ütles Tom, «kuula -- ära räägi.»
annaabi.ee 
