Räägitakse, et Hiinas on veel praegugi tarvitusel tule-äratuskellad. Saepurust ja vaigust tehakse kepike, mis pannakse väiksesse lootsikusse. põiki üle lootsikukese on riputatud niidile kaks vaskkerakest. kepikese üks ots süüdatakse põlema. kui leek jõuab niidini, põleb see läbi ja kerakesed kukuvad kõlinal lootsikukese all olevale metalltaldrikule. Mehaanilised kellad võeti kasutusele 13. sajandi lõpus. Kaasajal müüdavad väikesemõõdulised kellamehhanismid võimaldavad ise valmistada erineva väljanägemisega kelli. Kellad ei ole pelgalt ainult tarbeesemed vaid ka sisustuselemendid ja pilgupüüdjad. Kella kujundamise ja valmistamisega saavad hakkama igaüks. Kella võib valmistada ,,antiikse", naljaka, range jne. Materjaliks sobib puit, vineer, pleksiklaas, klaas- või fajanstaldrik, metallkauss, nahk, klaasitükk jne. Kasutatud on trükiplaate, saekettaid, jalgratta ketirattaid, triikraudu, vinüülplaate, CD-sid jne
unistama tehisinimese loomisest. Selle saavutamiseks mõeldi välja erinevaid mooduseid, laipadelt võetud elundite kombineerimisest kuni inimkujule elu sisse puhumiseni. Ka Eesti rahvapärimuses võib seda unistust kohata nimelt valmistasid talupojad endale mittevajalikest esemetest abiliseks Krati, kellele Kurat kolme tilga vere eest hinge sisse puhus. Illusionistid kasutasid seda moeröögatust edukalt ära. 18-nda sajandi alguseks olid kellamehhanismid piisavalt arenenud, et luua inimese kujuga liikuvaid roboteid, mis tundusid peaaegu elavatena. Publik oli vaimustuses ja illusionistid teenisid rikkalikult vaid oma mehhaaniliste saavutuste näitamisest. Kuna tollel ajal peeti inimese tähtsamaks omaduseks, mis teda elututest objektidest eristas, liikumist, tekitasid robotid tõelise sensatsiooni. Üheks suurimaks ja tuntuimaks mehhaaniliste kujude valmistajaks peetakse Wolfgang von Kempeleni, kes elas aastatel 1734-1804
annaabi.ee 
