V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
meeleheitlikult talle selga. Niiviisi kuristiku kohal rippudes haaras ta kella hirmsast
kõikumisest
sinna-tänna paisatuna vaskelukal kõrvakestest kinni, pigistas ta põlvede vahele,
kannustas teda oma kandadega ja andis kogu oma jõu ning keharaskusega ta metsikule
lennule hoogu juurde. Torn vappus, tema aga karjus ja kiristas hambaid, ta punased juuksed
tõusid püsti, ta rind lõõtsus nagu sepalõõts, ta silm pildus leeke, kellakoletis aina hirnus ja
hingeldas tema all. See polnud enam Jumalaema kiriku suur kell ega Quasimodo, vaid oli
unenägu, tuulepööris, torm; ratsa kihutav heli; lendavale laudjale klammerdunud tont;
kummaline kentaur, pooleldi inimene, pooleldi kell; mingi kole Astolfo elavast pronksist
jubeda hipogreifi seljas. *
See imelik olend pani oma juuresolekuga kogu katedraali kuidagi elama. Näis, nagu
hoovaks temast mingit salapärast jõudu, vähemalt rahvas arvas seda oma suures ebausus, ja