"kellakoletis" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

meeleheitlikult talle selga. Niiviisi kuristiku kohal rippudes haaras ta kella hirmsast kõikumisest sinna-tänna paisatuna vaskelukal kõrvakestest kinni, pigistas ta põlvede vahele, kannustas teda oma kandadega ja andis kogu oma jõu ning keharaskusega ta metsikule lennule hoogu juurde. Torn vappus, tema aga karjus ja kiristas hambaid, ta punased juuksed tõusid püsti, ta rind lõõtsus nagu sepalõõts, ta silm pildus leeke, kellakoletis aina hirnus ja hingeldas tema all. See polnud enam Jumalaema kiriku suur kell ega Quasimodo, vaid oli unenägu, tuulepööris, torm; ratsa kihutav heli; lendavale laudjale klammerdunud tont; kummaline kentaur, pooleldi inimene, pooleldi kell; mingi kole Astolfo elavast pronksist jubeda hipogreifi seljas. * See imelik olend pani oma juuresolekuga kogu katedraali kuidagi elama. Näis, nagu hoovaks temast mingit salapärast jõudu, vähemalt rahvas arvas seda oma suures ebausus, ja