Heinrich ei saanud targemaks ja hakkas lahkuma, kui temast läks mööda üks teenijatüdruk ja poetas talle sedeli pihku.Tüdruk oli ehmunud näoga ja vist nutnud. Heinrich luges sedelilt VANA KELDER .Ta sai aru ,et midagi on valesti ning teenijad siiski teavad midagi. Õues ei jäänud talle ühtegi keldri moodi ehitist silma. Detektiiv läks maja taha iidsesse parki ja nägigi vana keldrikohta. Seal oli käidud, sest rohi oli maha trambitud ja keldriukse ees oli uus tabalukk. Ta võttis oma kottist muukraua, avas luku,astus pimedasse keldrisse ja koperdas millegi otsa. Seal oli kinniseotud inimene, suu ka kinni teibitud. Mees aga ise teadvuseta. Ta helistas kiirelt oma vennale ja ütles, et too talle autoga järgi tuleks. Vend oli 12 minuti pärast maja ees ja viis mehed laborisse. Seal märkas Henri, et mees on peaaegu täpipealt sarnane mõrvatud mehega. Ta ütles oma vennale:''Kuule , kas sa midagi vahepeal märganud pole?''
tumedate prillideta. Kui ma astun poodi või restorani, olen täiesti pime. Kui mu silmad juba ära on harjunud, ei saa ma ikkagi menüüd lugeda ega pilguga kelnerit kutsuda. Mu silmad tantsivad hõbeniitidest kirendavas siseilmas, kus lokkab rohelus, roosid ja suits. (Lk. 16) Kuulmine Vaidlevate täiskasvanute kõnekõmin on lapse jaoks kohutav. Läbi keldriukse kuulen neid surutud häälel vaidlemas minu koha üle maailmas. (Lk. 25) Ma näen , et Stephen ajab juttu!" hüüab õpetaja, ja juba täksibki kriit ägedalt kirjutada. ,,Stepheni nimi läheb titetahvlile". (lk. 29) Kompimine Ma langetan näo külma lenkstangi kohale ja otsustan, et see on vaid vari, päevavalguse
nuttis. Kiri määras maja ja kolm tuhat dollarit kullas tütarlastele ja andis parkali-töötoa (mis head kasu tõi) ühes veel mõne maja ja maaga (mille hind oli seitsme tuhande ümber) ja kolm tuhat dollarit kullas Harveyle ja Williamile ning ütles, kuhu need kuus tuhat olid all keldris peidetud. Mõlemad petised ütlesid siis, et lähevad ja toovad raha ära, et kõik oleks korras ja joones; mind käskisid nad küünlaga kaasa tulla. Panime keldriukse endi taga kinni; kui nad leidsid koti rahaga, puistasid nad raha välja põrandale. Oli ilus vaadata seda suurt kullahulka. Oi, kuidas kuninga silmad hiilgasid! Ta lõi hertsogile laksudes õla pihta ja ütles: «No, see on alles tore lugu! Ei paremat saa olla. Noh, Bilgewater, see lööb «kaelkirjaku» üle; eks?» Hertsog arvas sedasama. Nad kobasid kuldmünte, lasksid neid läbi sõrmede libiseda ja kõlinal põrandale kukkuda. Kuningas ütles:
annaabi.ee 
