Tõde ja Õigus II Terve tekst
jändamist," mõtles ta ise. Samuti sõnalausumata ajas ta ka riided selga ja tahtis uksest välja
minna.
,,Uksed ja väravad on lukus ja hoovis on koerad," ütles tüdruk, kes istus nüüd aseme äärel ja
püüdis Indreku kätt, aga ei saanud ega saanud teda tabada.
Indrek vaatas nõutult ringi.
,,Läbi akna võiks," lausus tüdruk, ,,aga ärge minge."
Indrek astus akna alla ja vaatas välja. Pisut kõrge hüppamiseks kividele, mõtles ta ja lisas
endamisi juurde: ,,See on see pagana keldrikord, see teeb kõrgeks." Ta avas akna.
Aga juba seisis tüdruk ta kõrval ja tõstis käed kuidagi imelikult kurgu alla, nagu teevad seda
väikesed lapsed mõnikord, kui nad väga härdalt paluvad. Indrek oli tähele pannud, et nad
nõnda teevad, ja nüüd tegi see tüdruk samuti, nagu oleks ta äkki väikeseks lapseks muutunud.
,,Esiti pidi ta minu kurgu all samuti olema," mõtles Indrek, kui ta ronis juba aknalauale.
,,Ma palun," lausus tüdruk vaikselt ja alistunult, ,,ärge minge!"