Tants aurukatla ümber
", mõistame kui palju peeti lugu
aurukatlast selles külas. Hobuseid nimetati teoses püha loomadeks: ,, Hobused on nendele, isegi
paksu näoga sulasele, peaaegu sama pühad nagu lehmad hindudele.". Mats Aniluige arvates oleks
pidanud hobuseid rohkem hoidma kui inimesi, sest hobused ei saa kaevata. Vilja nimetati teoses talu
õnnistuseks ja rikkuseks. Külaelanike töökusest ja talutöö olulisusest annab mõista lause: ,,Karl pole
muidugi kekstu, aga siin, taluinimeste keskel, kus kõik rügavad, kas või veri küünte alt väljas, jätab
ta natukene kummalise mulje küll.". Lihtsate eesti nimede väärtustamist tõestab autori lause Jüri
Aniluige nime kohta: ,,Tal on lihtne nimi, mitte mõni antvärklik Rinaldo-Augustin-Friedrich,
missuguseid tollal küllalt leidus ja mis läheb suus puntrasse nagu sopiline kahevakane viljakott
oskamatu nõeluja käes."