Arvo valton
Avanovelli ,,Roostetanud nael"
jutustaja pakub naela seletamiseks välja terve rea lugusid, kuid jätab valiku tegemata
tekst lõpeb mõttepunktidega. Lõpunovell ,,Mina" demonstreerib ,,mina" määratlematust
,,teiste" (inimeste, õunte, putukate jne) positsioonilt. Sellises raamis mõjub püsivuse ja
samasuse apoloogia novellis ,,Pärast unenägusid" puhtirooniliselt. Valtoni maailmades ei
tööta ei põhjuslikkuse printsiip ega loogikareeglid. Kui tegelikkust kontrollivad seadused
ei kejti, võib toimuda kõikmõeldavaid metafoore. Valtoni maailmad on tehtud justkui
mingist voolavast ja muutlikust, iga tuju ja tahtmise järgi vormitavast ainest. Unenäolise
kergusega tekitatakse asju ja inimesi ning pühitakse nad niisama kergesti minema. Aeg,
ruum ja subjekt mitmestuvad ja muudavad kuju, situatsioone defineeritakse vajadust
mööda ümber. ,,Tegelikkus" on kõigest üks ja kaugeltki mitte esmane fiktsionaalse
annaabi.ee 
