Alles Louis XVI oli sunnitud siit lahkuma, kui rahvas nõudis kuningapaari tagasipöördumist õukonnast ja seega ka teenistusest mahajäetud Pariisi. Väidetavalt olid teinud seda kalamüüjad-turunaised, kuigi asjalikumad allikad viitavad ka meessoost mässumeelsetele. Pariisi naasnud kuningapaar giljotineeriti, loss ja selle varad rüüstati. Prantsusmaad räsisid julmad ja meeleheitlikud aastad.Versailles' taastamisele hakkas mõtlema Napoleon, olles abiellunud Austria keisrikojast pärit Maria Louise'iga. Habsburgide tütred olid olnud kuningannad ka Louis XIII, Louis XIV ja Louis XVI kõrval. Kõige enam läks neist ajalukku viimane, Marie Antoinette, paraku küll jõhkra giljotiini läbi. Napoleoni plaanitu elluviimiseni jõudis alles Louis XVIII, kuid taas rüüstas ja hävitas uus revolutsioon kogu lossi. Alles Louis-Philippil, ,,viimasel prantslaste kuningal", õnnestus lossiansambel 19. sajandi
raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõepärastena nagu härra Anquetili ajaloos ära tunda Louis XIII, Austria keisrikojast pärineva kuninganna Anna, Richelieu, Mazarini ja suurema osa tolleaegsete õukondlaste kujud. Nagu teame, ei avalda see, mis kütkestab poeedi tujukat mõttelendu, sageli mingit mõju laiadele lugejate hulkadele. Ja nii juhtuski, et kuigi meie, nagu kahtlemata [teisedki inimesed, imetlesime eespool mainitud üksikasju, huvitas meid siiski kõige rohkem asjaolu, millele kindlasti ikski enne meid ei olnud pööranud vähimatki tähelepanu. 1