V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
siis, kui nende hulgas ainult üks mees juhtub olema.
Sellepärast võeti ka mustlanna vastu imeliku jahedusega. Nad mõõtsid teda ülevalt alla,
vaatasid siis üksteisele otsa ja sellega oli kõik öeldud. Kõik oli sõnadetagi selge. Noor
tütarlaps aga jäi ootama, et keegi teda kõne-taks, ja oli ise nii erutatud, et ei julgenud silmigi
üles tõsta.
Kapten katkestas esimesena vaikuse. «Tõepoolest,» ütles ta oma jultunud keigarliku
tooniga, «kas pole veetlev tütarlaps! Mis te arvate selle kohta, armas nõoke?»
See märkus, mida peenetundelisem mees vähemalt tasasema häälega oleks teinud, polnud
selline, et see minema oleks peletanud naiste armukadeduse, mis neis mustlanna vastu oli
virgunud.
Fleur-de-Lys vastas kaptenile magusaks teeseldud põlgusega:
«Pole viga.»
Teised hakkasid sosistama.
Lõpuks pöördus tantsijanna poole proua Aloise, kes ·mtte vähem armukade polnud, oma
tütre pärast muilgi, ja ütles:
annaabi.ee 
