Nimed marmortahvlil
Kodus olles kaalub ta kas
olla valgete või punaste poolt. Lõpuks jõuavad Ahaseni kuuldused, et tema koolivendade polk on
Viljandis ja ta otsustab lõpuks suurte kahtluste kiuste nendega liituda. Kuigi kahtlused vaevavad
teda endiselt, sunnib relva kätte haarama häbi- ja kohusetunne oma klassivendade ees. Ajutine
Valitsus on andnud lubaduse mõisamaad punaste vastu sõdivate eestlaste vahel ära jagada ja Ahas
kasutab seda ettekäände ja eneseõigustusena oma kehvikust isa ees. Kahtlus on küll korraks
sunnitud Ahase hingest taanduma, kuid Ahas pole oma seisukohas ikkagi veel kindel.
Romaani teises osas võitlevad koolipoistest sõdurpoisid surmahirmuga. Alguses poisse vallanud
patriootlik meeleolu ja sõjavaimustus kaob esimestes lahingutes. Poisid taganevad paanikas juba
enne vaenlasega lahingukontakti asumist ning hirmu tuntakse isegi põllul nähtud
sõnnikuhunnikutest, mis pimeduses tunduvad kui "punaste ahelikud". Surmahirm vaevab Ahast