Platoni õpetus olevast.
normatiivsetes küsimustes otsuste langetamise aluseks see, kuidas kellelegi kunagi
paistab. Paistab aga erinevatele inimestele, ja isegi samale inimesele erinevates
situatsioonides, erinevalt. Millest näis tulenevat järeldus, et pole võimalik leida
absoluutse kehtivusega tõdesid, väärtuseid ega norme. Pole objektiivset ning
universaalset alust, millega õigustada mingi teadmise absoluutset paikapidavust või
normi absoluutset kehtivust. Seega võib mõne inimliku kehtestuse üldkehtivus
toetuda üksnes konsensusele, kuid sellise konsensuse püsimine ei saa olla millegagi
garanteeritud.
Niisugune olukord oli kreeka ühiskondade poolt 5-ndal sajandil läbitehtud
transformatsiooni ilming, mida sofistid filosoofiliselt väljendasid, aga ka
võimendasid. Kuid kui kõik teadmised ja normid on suhtelised, siis mis on selleks
usaldusväärseks aluseks, millele inimene võiks oma valikuid tehes toetuda? Kust
leida raskete valikute puhul tuge “õige” valiku tegemiseks