V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
vere, oma südame, oma hea nime, oma hingeõnnistuse, surematuse ja igaviku, selle ja
tulevase elu; kahetseda, et sa pole kuningas, geenius, keiser, peaingel, jumal, kes kõige
suurema orjana ta jalgade ette heidaks; kaisutada teda ööd ja päevad oma unelmates ja
mõtetes -- ja siis näha, et ta armastab soldatimundrit! Ja sul enesel pole talle muud pakkuda
kui määrdinud preestri-kuub, mille ees ta hirmu ja vastikust tunneb! Kadeduse ning raevuga
pealt vaadata, kuidas ta viletsale kehken-püksile oma armastuse ja ilu aardeid pillab! Näha
seda keha, mille nägemine sind põletab, seda veetlevat rinda,
319
kogu keha värisemas ja punastamas teise suudluste all. Oo, taevas, armastada ta jalga, ta
kätt, ta õlgu, unistada ta sinistest soontest, ta tõmmust nahast, piinelda ööd läbi oma kambri
külmal põrandal ja näha, kuidas: kõik kallistused, mis sa temale mõtlesid kinkida, lõpevad
piinapingil! Mitte midagi muud saavutada, kui et teda nahkmadratsile pannakse! Oo, alles