Jean Goujon
Viis figuuri on teataval määral variatsioonid
üheainsa kuju liikumisest mitmesugustes asendeis ja pöördeis. Kui neid üksteise
järel vaadata ja omavahel võrrelda, haarab meid otsekohe harmooniliselt
voogavate rüüvoltide pehme, õrn musikaalsus. Juba iga üksiku figuuri juures
paistab silma liikumisvormide mitmekesisus: pea on kergelt pöördunud ühele
poole, keha teisele poole, käed on painutatud ja jalad risti. Voldistiku voogava
joonterütmi tõttu mõjuvad figuurid kehatuina, peaaegu nagu kaskaja kujud, ehkki
läbi rüü helkivad pooleldi katmata vormid on kütkestavamad, kui neid keskaeg iial
tundis. Figuure pinnaga siduv joonestik põimib nad nagu mingiks ornamendiks,
mis laotub kitsale haarmooniliste proportsioonidega plaadipinnale. Selle
seisnebki Goujoni reljeefide põhiline erinevus pinnast väljatungivate ja pehmelt
ümardatud vormidega antiikreljeefidest. Ka itaalia renessansi meistrid kasutasid
annaabi.ee 
