Johan Huizinga "Keskaja sügis"
selle eluhoiaku erootilise alusega, on ehk üksnes eetiline vaste rahuldamata ihale. (81)
Nagu äsja osutatud, erineb keskaegne võitlussport kreeka ja tänapäeva atleetikast oma palju
vähema loomulikkuse poolest. Võitluspinge üleskruvimiseks rakendab ta aristokraatlikku
uhkuse ja au erutavatust, romantilis-erootilist võlu ja kunstilise toreduse lumma. Ta on üle
kuhjatud toreduse ja ehetega, täidetud kirevast fantaasiast. Mängu- ja kehatreenimist ületades
on ta lisaks veel tarbekirjandus. Luuletava südame soov ja unistus otsivad dramaatilist
kujutamist, mängitud täidumist elus eneses. Tegelik elu polnud küllalt ilus, oli karm, julm ja
kuri; õukondlikus ja sõjaväelises karjääris oli vähe ruumi vaprustunnetele armastuse tõttu,
kuid hing oli seda täis, seda taheti läbi elada ja loodi endale ilusam elu kallihinnalises mängus.
(87)
Esimesed rüütliordud, kolm suurt Püha Maa ordut ja 3 Hisp oma, olid tärganud keskaja vaimu